Neljapäev, 17.märts kell 12.30 - 14.30
Karjaraotu külastamine jätkub meie uurijate grupil väga varmalt. On neljapäev 17.03. ja juba kolmandat korda oleme taas metsa jõudnud.
Nädala jooksul on lumi korralikult sulanud ja oma struktuuri muutnud, nüüd on see palju pudrusem. Kui tuleks mõni päev sooja, olekski kogu lumi läinud, aga kahjuks lubab ilmateade rohkem külma ja oodatud märtsi keskpaiga soojalaine jääb ilmselt tulemata.
Ent preagu on meid õnnistatud päris hea ilmaga, päike paistab ja väljas on soojem, kui eelmistel kordadel. Hommikul polnud ilm pooltki nii hea, aga päevapeale on väljas palju helgemaks läinud. Ainult tuul on tugevamaks läinud. Metsa sees see enam häirida ei tohiks.
Metsani jõudes alustasime oma tavapärase rutiiniga ja tegime esimese temperatuurimõõtmise.Mõõtmistulemuseks saime +6,2 kraadi.
Jätkasime mööda sihti liikumist, kuni jõudsime esimese alustaimestiku uurimis platsini. Nädala jooksul polnud midagi eriti muutunud. Vahepeal olime aga ära liigitanud, mis metsa tüübiga arvatavasti tegu peaks olema- mustikakuusikuga.
Samuti oli meil õnn kuulda üle pika aja ka linnulaulu. Tegu oli väga õrna ja heleda häälse linnuga ja, kui me linnukest vilksamisi puuladvast nägime oli ta ka kasvult väga väike. Tegu võis olla pöialpoisiga. Peale selle nägime me ka kahte oravat, mis tekitas väga palju elevust. Tegu oli arvatavasti esimeste imetajatega, keda me metsas käimise jooksul näinud oleme. Vahepeal naksutasid nad ärevalt hambaid, meie kohalolek hirmutas neid. Oravad on märtsis aktiivsed, neil peaks jooksuaeg olema.
Edasi liikusime vana lasketiiru servale. Ka seal polnud drastilist muutust toimunud, ainult lumi oli rohkem ära sulanud. See on seletatav päikesepoolse asendiga. Panime lumepiirile väikse toki, et saaks järgmine kord paremini võrrelda, kui palju lumi sulanud on. Märkasime tee peal ka värskeid rebase jälgi.
Ka teisel platsil oli olukord endine. Kavatsesime just hakata mõõtma metsasisest temperatuuri, aga avastasime siis, et olime kogemata oma termomeetri metsa serva unustanud. Midagi polnud teha - tuli veidike oodata ja termomeeter ära tuua. Lõpuks saime oma mõõtmise sooritaud ning tulemuseks +5,1 kraadi.
Kõndides kuulsime jälle huvitavat linnuhäält, see oli üpriski kriiksuv, arvatavasti ärevsushäälitsus.
Kolmandal platsil oli ilmnenud juba esimesi sulamisjälgi. Lõunapoole liikudes oli kuulda ka rohkem linnuhääli, enam jaolt oli tegu tihastega.
Meil õnnestus ka kuulda kahe hiireviu oma vahelist suhtlemist, üks lendas arvatavasti lähedal oleva niidu kohal ja teine oli metsa sees raiesmiku lähistel.
Pärast kolmanda mõõtmise sooritamist, mille tulemuseks saime + 5,8 kraadi, suundusime tagasi.
Karjaraotu metsa lääneservas uurisime metsakuklase pesa. Sipelgapesa oli vahepeal korralikult lumest välja sulanud, võib arvata, et pesa toodab ka ise mingil määral sooja. Elumärke aga ei olnud märgata.
Pärast edukat päeva suundusime jälle rõõmsa meelega tagasi koolimajja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar