neljapäev, 3. märts 2016

Esimene päev Karjaraotul

Neljapäev, 3.märts kell 12.30- 14.30

Uurimustöö esimesel päeval oli   ilus ilm. Päike paistis, temperatuur oli Kanepis +4,6 kraadi ja puhus nõrk kagutuul. Meie uuritav objekt  on  Karjaraotu mets. Alustasime koolimaja juurest liikumist umbes kell 12:30, rahulikult jalutades jõudsime metsa veidike enne  kella ühte. Sellel päeval oli meil  kavas plaani pidada, metsaga tutvuda, leida ja tähistada tempeartuuri mõõtmise kohad ning 1x1m alad, millel uurime alusmets taimestikku. Et seda oleks veidi parem teha, õhendame nendel platsidel lumikatet.
Meie uurijate rühm: Laura, Kadri  ja Kristiina, Õpetaja Lilian Leib pilti tegemas.
Karjaraotu on oma iseäraliku nime saanud tegelikult väga loogilistel põhjustel. Vanasti, kui tekkis puudus karjamaadest, said Kanepi asula loomapidajad  loa riigimetsas lehmi karjatada.. Sõna "raotu" tähendab võru keeles raiesmikku.Mets on seotud mitme pärandkultuuri objektiga - meie liikusime mööda põhja-lõuna suunalist u. 1km pikkust sihti, mis oli selles metsas juba mõisate ajal. Metsa Kanepipoolses osas on EV aegne Kaitseliidu lasketiir. vahepealse nõukogude perioodi jooksul kasvas see metsa, see võeti Eesti taasiseseisvumise perioodil maha ning praegu katab seda ala noorendik. Karjaraotu lääneservas on aga II maailmasõja ajast Saksa väeosa talvise laagriplatsi onnide jäänused.
Saime teada, et metsasihid rajati eeskätt jahi hõlbustamiseks - kui looma ajuga taga aeti ja ta sihti ületas, oli võimalus teda tulistada.
 Metsa eesmise osa moodustasid erinevad puuliigid -  männid, kuused, kased põõsarindes toomingad.  Enne metsa sisenemist - metsa põhjaservas mõõtsime temperatuuri. Tähistasime 2m kõrguse punkti - temperatuur oli +1,7 kraadi.



Jätkasime liikumist mööda metsasihti, et leida kolm kohta, kuhu saaksimemärkide alustaimestiku uurimise platsid, samuti oli meil kavas veel kahes kohas temperatuuri mõõta. Juba metsa sisenedes nägime metsloomade  jälgi - need olid metskitsede,  halljänese ja rebase jäljed. Mõned jäljed jäid täpselt määramata, need olid veidi vanad ja lumme sulanud. Kõige rohkem pakkusid meile huvi suured " huntlase" jäljed, mis keset metsa mööda teed kulgesid. Me ei suutnudki otsustada, kas tegu on hundi või üksi metsas hulkuva suure koeraga.



Kuuskedel on vanad põdrakahjustued.

Liikudes nägime vaheldumas erinevaid metsatüüpe. Sisenedes oli rohkem kuuski, edasi liikudes kuuse ja männi segu ning lõppu- Võhandu jõe poole liikudes veidi männimetsa. Proovisime oma alustaimestiku ruutmeetrid paigutada võimalikult erinevatesse metsatüüpidesse.
Veidike edasi liikudes leidsime järgmise koha, kus  temperatuuri mõõta. Otsisime jälle välja oma elektroonilise termomeetri ja hakkasime mõõtma. Tuli välja, et metsa sees on külmem, kui servas ja seda tajusime omal nahal. Saime tulemuseksi ainult +0,6 kraadi. 


Kraapisime veidike lund ära, et näha, mis taimed lumekatte all on.

Mõõtmise ajal näitas õpetaja meile kuuskedel olevaid põdra hammustusi, mida metsamehed kutsuvad põdrakahjustuseks. Nägime selliseid kahjustega puid metsas liikudes veel palju. Ringi vaadates pälvis tähelepanu ka kuusk, mis oli kõik oma noored kasvud maha ajanud. Arutlesime esialgu, et ehk on seda põhjustanud külm temperatuur, aga kuna see oli ainuke kuusk, mille puhul me seda nägime, siis arvatavasti see põhjuseks pole Tuleb asja edasi uurida.

           Kuusk mis oli oma kasvud maha ajanud.

Samuti nägime mitut mändi, millel oli koor maha tulnud. Seda oli arvatavasti teinud rähn, kes  kooreüraskeid jahtis.

Mänd, millel on koor maha tulnud.

Männi koorel oli näha väga ilusaid üraski mustreid.

Edasi liikudes näitas õpetaja meile kunagise lasketiiru rada, mis meile teelej äi. Eriti palju näha ei olnud, kuna puud olid ette kasvanud.
Linnuhääli me kahjuks eriti palju ei kuulnud. Metsa lõunaosas leelotasid arvatavasti veidi tutt-tihane ja põhjatihane, õnnestus näha  üthe pasknääri.
Lõpuks jõudsime sihi lõppu, kus meid tervitas Eesti pikim jõgi Võhandu. Tegime seal veel ühe temperatuurimõõtmised. Saime .... ja peesitasime niisama sooja päikese käes. 
Tagasiteel mõõtsime metsas ka lume paksust -  see oli   lausa 28 sentimeetri! Eks ta parasjagu sumpamist oli küll!
Teekond tagasi kulges üpriski kiirelt ning lõpuks saime pärast kahte tundi metsas sumpamist taas tagasi  tsivilisatsiooni.
Meie plaan on kogu märstikuu neljapäeviti kell 12-14.00 teha väike uurimisretk Karjaraotusse, mõõta temperatuuri, vaadelda oma kontrollplatse, jälgida kevadisi muutusi metsas. Sünoptikute esialgne prognoos lubas märtsi keskpaiku +14kraadilist kevadilma. See annab lootust kiireteks muutusteks ja lumikatte sulamiseks.

 

1 kommentaar:

  1. Ja kui me oma meeltesse salvestatud linnulaulud www.loodusheli.ee abil ära analüüsisime, saime aimu, et laulis tutt-tihane, kellele kuusemets hästi sobib ja põhjatihane, kes männikuid armastab.
    3.märtsi õõpäeva keskmine temperatuur oli Võrus -2,2 kraadi.

    VastaKustuta