neljapäev, 17. märts 2016

Kolmas päev Karjaraotul

Neljapäev, 17.märts kell 12.30 - 14.30

Karjaraotu külastamine jätkub meie uurijate grupil väga varmalt. On neljapäev 17.03. ja juba kolmandat korda oleme taas metsa jõudnud.
Nädala jooksul on lumi korralikult sulanud ja oma struktuuri muutnud, nüüd on see palju pudrusem. Kui tuleks mõni päev sooja, olekski kogu lumi läinud, aga kahjuks lubab  ilmateade rohkem külma ja oodatud märtsi keskpaiga soojalaine jääb ilmselt tulemata.
Ent preagu on meid õnnistatud päris hea ilmaga, päike paistab ja väljas on soojem, kui eelmistel kordadel. Hommikul polnud ilm pooltki nii hea, aga päevapeale on väljas palju helgemaks läinud. Ainult tuul on tugevamaks läinud. Metsa sees see enam häirida ei tohiks.
Metsani jõudes alustasime oma tavapärase rutiiniga ja tegime esimese temperatuurimõõtmise.Mõõtmistulemuseks saime +6,2 kraadi.
Jätkasime mööda sihti liikumist, kuni jõudsime esimese alustaimestiku uurimis platsini. Nädala jooksul polnud midagi eriti muutunud. Vahepeal olime aga ära liigitanud, mis metsa tüübiga arvatavasti  tegu peaks olema- mustikakuusikuga.
Samuti oli meil õnn kuulda üle pika aja ka linnulaulu. Tegu oli väga õrna ja heleda häälse linnuga ja, kui me linnukest vilksamisi puuladvast nägime oli ta ka kasvult väga väike. Tegu võis olla  pöialpoisiga. Peale selle nägime me ka  kahte oravat, mis tekitas väga palju elevust. Tegu oli arvatavasti esimeste imetajatega, keda me metsas käimise jooksul näinud oleme. Vahepeal naksutasid nad ärevalt hambaid, meie kohalolek hirmutas neid. Oravad on märtsis aktiivsed, neil peaks jooksuaeg olema.
Edasi liikusime vana lasketiiru servale. Ka seal polnud drastilist muutust toimunud, ainult lumi oli rohkem ära sulanud. See on seletatav päikesepoolse asendiga. Panime lumepiirile väikse toki, et saaks järgmine kord paremini võrrelda, kui palju lumi sulanud on. Märkasime tee peal ka värskeid rebase jälgi.
Ka teisel platsil oli olukord endine. Kavatsesime just hakata mõõtma metsasisest temperatuuri, aga avastasime siis, et olime kogemata oma termomeetri metsa serva unustanud. Midagi polnud teha -  tuli veidike oodata ja termomeeter ära tuua. Lõpuks saime oma mõõtmise sooritaud ning tulemuseks +5,1 kraadi.
Kõndides kuulsime jälle huvitavat linnuhäält, see oli üpriski kriiksuv, arvatavasti ärevsushäälitsus.
Kolmandal  platsil oli ilmnenud juba esimesi sulamisjälgi. Lõunapoole liikudes oli kuulda ka rohkem linnuhääli, enam jaolt oli tegu tihastega.
Meil õnnestus ka kuulda kahe hiireviu oma vahelist suhtlemist, üks lendas arvatavasti lähedal oleva niidu kohal ja teine oli metsa sees raiesmiku lähistel.
Pärast kolmanda mõõtmise sooritamist, mille tulemuseks saime + 5,8 kraadi, suundusime tagasi.
Karjaraotu metsa lääneservas uurisime metsakuklase pesa. Sipelgapesa oli vahepeal korralikult lumest välja sulanud, võib arvata, et pesa toodab ka ise mingil määral sooja. Elumärke aga ei olnud märgata.
Pärast edukat päeva suundusime jälle rõõmsa meelega tagasi koolimajja.

neljapäev, 10. märts 2016

Taas kord Karjaraotul

Neljapäev, 10.märts kell 12.30- 14.30

Neljapäeval,  10. märtsil ootas ees meie uurijate gruppi järgmine Karjaraotu metsa külastuskäik. Seekord Pidime oma alustaimestiku 3 platsi maha märkima ja ära puhastama, mõõtma kolmes kohas temperatuuri ja vaadelda-kuulata nädala jooksul toimunud muutusi metsas.
Ilmateate järgi oleks temperatuur Kanepis pidanud  olema 0 kraadi kanti. Tunda oli õrna muutliku suunaga tuult. Võrreldes eelmise külastusega oli lumi veidike sulanud ja kokku vajunud, aga palju oli seda ikka. Liikumist hõlbustas aga lume peale tekkinud kõva koorik, mille peal kõndimine läks palju kergemalt.

 Tegime oma esimese temperatuurimõõtmise metsaservas ja saime tulemuseks +2,9 kraadi. Vajalikud mõõtmised tehtud, kõndisime mööda sihti metsa sisse. Üha korra kuulsime ka linnuhäält, mis oli väga piiksuv, ärev ja kõrge. See oli ilmselt pöialpoisi ärevushäälitsus - nägime paari väikest lindu noore kuuse kohal lendlemas. Kahjuks rohkem linnuhääli me metsas ei kuulnudki. Kõik oli väga vaikne.
Esimese platsi rajasime kuusikusse. Tegu oli kuuse ülekaaluga metsaosaga, kus olid vaid mõned üksikud männid. Mõõtsime välja ruutmeetrilise platsi ja puhastasime selle lumest. Platsi piirasime puutokkidega. Juba esmasel vaatamisel tuvastasime alustaimestikust mustikad, sammaldega tegeleme hiljem, kui loodetavasti külmad ilmad taanduvad. Samuti oli maas näha kuuse- ja männioksi.
Järgmise platsi otsustasime teha ühe kuusikusse sihist paremal pool metsa keskosas. Lumikate oli siin õhem kui eelmises punktis.
Edasi liikudes panime tähele ka värskeid loomajälgi, mis arvatavasti kuulusid siiski koerae, mitte hundile. Karjaraotu asub Kanepi aleviku servas ja inimesed jalutavad siin  ja samuti koerad.
Siis jõudis järg taas temperatuuri mõõtmiseni. Metsas  oli  +2,1 kraadi.
Kolmanda platsi rajasime palumännikusse, mis asus metsa lõunapoolses otsas. Alustaimestikust võis kiirelt ära tunda pohla ja kanarbiku.
Viimase temperatuuri mõõtmise tegime sihi lõpus, lõun poolses metsa osas. Termomeeter näitas +2,4 kraadi sooja. Metsas võimutses pigem talv ja tundub, et kevadega läheb aega.
Tagasiteel viskasime pilgu peale ka teeäärsele sipelgapesela, mis oli veel läbikülmunud ja lumemütsiga kaetud.
Järgmine Karjaraotus käik toimub 17. märtsil.

neljapäev, 3. märts 2016

Esimene päev Karjaraotul

Neljapäev, 3.märts kell 12.30- 14.30

Uurimustöö esimesel päeval oli   ilus ilm. Päike paistis, temperatuur oli Kanepis +4,6 kraadi ja puhus nõrk kagutuul. Meie uuritav objekt  on  Karjaraotu mets. Alustasime koolimaja juurest liikumist umbes kell 12:30, rahulikult jalutades jõudsime metsa veidike enne  kella ühte. Sellel päeval oli meil  kavas plaani pidada, metsaga tutvuda, leida ja tähistada tempeartuuri mõõtmise kohad ning 1x1m alad, millel uurime alusmets taimestikku. Et seda oleks veidi parem teha, õhendame nendel platsidel lumikatet.
Meie uurijate rühm: Laura, Kadri  ja Kristiina, Õpetaja Lilian Leib pilti tegemas.
Karjaraotu on oma iseäraliku nime saanud tegelikult väga loogilistel põhjustel. Vanasti, kui tekkis puudus karjamaadest, said Kanepi asula loomapidajad  loa riigimetsas lehmi karjatada.. Sõna "raotu" tähendab võru keeles raiesmikku.Mets on seotud mitme pärandkultuuri objektiga - meie liikusime mööda põhja-lõuna suunalist u. 1km pikkust sihti, mis oli selles metsas juba mõisate ajal. Metsa Kanepipoolses osas on EV aegne Kaitseliidu lasketiir. vahepealse nõukogude perioodi jooksul kasvas see metsa, see võeti Eesti taasiseseisvumise perioodil maha ning praegu katab seda ala noorendik. Karjaraotu lääneservas on aga II maailmasõja ajast Saksa väeosa talvise laagriplatsi onnide jäänused.
Saime teada, et metsasihid rajati eeskätt jahi hõlbustamiseks - kui looma ajuga taga aeti ja ta sihti ületas, oli võimalus teda tulistada.
 Metsa eesmise osa moodustasid erinevad puuliigid -  männid, kuused, kased põõsarindes toomingad.  Enne metsa sisenemist - metsa põhjaservas mõõtsime temperatuuri. Tähistasime 2m kõrguse punkti - temperatuur oli +1,7 kraadi.



Jätkasime liikumist mööda metsasihti, et leida kolm kohta, kuhu saaksimemärkide alustaimestiku uurimise platsid, samuti oli meil kavas veel kahes kohas temperatuuri mõõta. Juba metsa sisenedes nägime metsloomade  jälgi - need olid metskitsede,  halljänese ja rebase jäljed. Mõned jäljed jäid täpselt määramata, need olid veidi vanad ja lumme sulanud. Kõige rohkem pakkusid meile huvi suured " huntlase" jäljed, mis keset metsa mööda teed kulgesid. Me ei suutnudki otsustada, kas tegu on hundi või üksi metsas hulkuva suure koeraga.



Kuuskedel on vanad põdrakahjustued.

Liikudes nägime vaheldumas erinevaid metsatüüpe. Sisenedes oli rohkem kuuski, edasi liikudes kuuse ja männi segu ning lõppu- Võhandu jõe poole liikudes veidi männimetsa. Proovisime oma alustaimestiku ruutmeetrid paigutada võimalikult erinevatesse metsatüüpidesse.
Veidike edasi liikudes leidsime järgmise koha, kus  temperatuuri mõõta. Otsisime jälle välja oma elektroonilise termomeetri ja hakkasime mõõtma. Tuli välja, et metsa sees on külmem, kui servas ja seda tajusime omal nahal. Saime tulemuseksi ainult +0,6 kraadi. 


Kraapisime veidike lund ära, et näha, mis taimed lumekatte all on.

Mõõtmise ajal näitas õpetaja meile kuuskedel olevaid põdra hammustusi, mida metsamehed kutsuvad põdrakahjustuseks. Nägime selliseid kahjustega puid metsas liikudes veel palju. Ringi vaadates pälvis tähelepanu ka kuusk, mis oli kõik oma noored kasvud maha ajanud. Arutlesime esialgu, et ehk on seda põhjustanud külm temperatuur, aga kuna see oli ainuke kuusk, mille puhul me seda nägime, siis arvatavasti see põhjuseks pole Tuleb asja edasi uurida.

           Kuusk mis oli oma kasvud maha ajanud.

Samuti nägime mitut mändi, millel oli koor maha tulnud. Seda oli arvatavasti teinud rähn, kes  kooreüraskeid jahtis.

Mänd, millel on koor maha tulnud.

Männi koorel oli näha väga ilusaid üraski mustreid.

Edasi liikudes näitas õpetaja meile kunagise lasketiiru rada, mis meile teelej äi. Eriti palju näha ei olnud, kuna puud olid ette kasvanud.
Linnuhääli me kahjuks eriti palju ei kuulnud. Metsa lõunaosas leelotasid arvatavasti veidi tutt-tihane ja põhjatihane, õnnestus näha  üthe pasknääri.
Lõpuks jõudsime sihi lõppu, kus meid tervitas Eesti pikim jõgi Võhandu. Tegime seal veel ühe temperatuurimõõtmised. Saime .... ja peesitasime niisama sooja päikese käes. 
Tagasiteel mõõtsime metsas ka lume paksust -  see oli   lausa 28 sentimeetri! Eks ta parasjagu sumpamist oli küll!
Teekond tagasi kulges üpriski kiirelt ning lõpuks saime pärast kahte tundi metsas sumpamist taas tagasi  tsivilisatsiooni.
Meie plaan on kogu märstikuu neljapäeviti kell 12-14.00 teha väike uurimisretk Karjaraotusse, mõõta temperatuuri, vaadelda oma kontrollplatse, jälgida kevadisi muutusi metsas. Sünoptikute esialgne prognoos lubas märtsi keskpaiku +14kraadilist kevadilma. See annab lootust kiireteks muutusteks ja lumikatte sulamiseks.